Onwards

Modemi peamine ülesanne on luua ühendus teenusepakkuja liiniga. Sõltuvalt ühenduse liigist võib see töö toimuda kaabelvõrgu, telefoniliini, valguskaabli või mobiilside kaudu. Modem teisendab teenusepakkuja võrgus kasutatava signaali seadmele arusaadavasse vormi. Mõnel ühendusel paikneb vastav seade teenusepakkuja võrgukapis või terminalis, mistõttu kasutaja ei pruugi eraldi modemit näha.

Ruuter töötab koduvõrgu ja välisvõrgu vahelise liikluse korraldajana. Ta annab kohalikele seadmetele aadressid, otsustab, kuhu andmepaketid saata, ning sisaldab sageli tulemüüri põhifunktsioone. Ruuter võib pakkuda ka juhtmevaba ühendust, kuid juhtmevaba saatja olemasolu ei muuda tema peamist ülesannet liikluse suunajana.

Kodustes tingimustes on modem ja ruuter tihti ühises korpuses. Sellist kombineeritud seadet on lihtsam paigaldada, kuid selle eri funktsioone ei saa alati iseseisvalt asendada. Kui juhtmevaba levi on nõrk, ei pruugi uue ruuteri ühendamine lahendada probleemi, kui piirang tuleneb seadme asukohast, antennide paigutusest või maja ehitusmaterjalidest.

Kommutaator ehk lüliti ühendab mitu juhtmega võrguseadet samasse kohtvõrku. Selle külge võivad olla ühendatud arvuti, võrguprinter, teler, salvestusseade või teine võrguseade. Kommutaator ei jaga tavaliselt internetiühendust iseseisvalt ega asenda ruuterit, sest tal puudub üldjuhul välisvõrgu liikluse korraldamiseks vajalik ülesanne. Tema väärtus seisneb eelkõige portide arvu suurendamises ja juhtmega ühenduste korrastamises.

Pääsupunkt loob juhtmevaba ühenduse olemasoleva kohtvõrguga. Erinevalt ruuterist ei pea pääsupunkt tavaliselt ise aadresse jagama ega internetiliiklust välisvõrku suunama. See on kasulik suuremas elamus, kontoris või olukorras, kus ruuter paikneb juhtmete seisukohalt sobivas, kuid levi mõttes ebasoodsas kohas. Pääsupunkt ühendatakse enamasti kaabliga ruuteri või kommutaatori külge.

Juhtmevaba ruuter ühendab mitu rolli: selles võivad olla ruuter, kommutaator ja pääsupunkt. Seetõttu on seadmete nimetused müügikirjeldustes vahel ebatäpsed. Funktsiooni hindamisel tasub vaadata, kas seade suudab luua kohaliku võrgu, pakkuda juhtmevaba ühendust, jagada aadresse ja ühendada välisvõrguga. Nimetus ise ei näita alati, millised ülesanded on tegelikult kasutatavad.

Leviala laiendaja võtab olemasoleva juhtmevaba signaali vastu ja edastab selle teises asukohas uuesti. Lahendus võib sobida üksikusse ruumi, kus ühendus on nõrk, kuid laiendaja paigutus määrab suure osa tulemusest. Kui seade paigaldatakse juba nõrga signaaliga piirkonda, edastab ta edasi ka ebakindlat ühendust. Seetõttu paigutatakse laiendaja tavaliselt ruuteri ja probleemse ala vahele, mitte kõige kaugemasse punkti.

Juhtmevaba silla või kordusrežiimi kasutamisel liigub liiklus laiendaja ja põhiühenduse vahel samuti raadio kaudu. See võib vähendada läbilaskevõimet, eriti kui sama raadiokanal teenindab nii seadmete ühendusi kui ka seadmete omavahelist sideühendust. Kaabli abil ühendatud pääsupunkt väldib seda piirangut, sest seadme ja ruuteri vaheline liiklus liigub juhtmes.

Võrgusüsteem ehk niinimetatud mitme sõlmega lahendus kasutab mitut omavahel koostööd tegevat pääsupunkti. Selle eripära on kesksem haldus ja võimalus liikuda ruumis nii, et seade valib sobivama tugipunkti. Eraldi laiendajad võivad tekitada mitu erineva nimega võrku või ebaühtlase ülemineku, samas kui võrgusüsteem on mõeldud ühtsemaks korralduseks. Mõlemal juhul sõltub tulemus siiski sõlmede paigutusest ja ühendusviisist.

Seadme valimisel tuleb esmalt määrata, milline ülesanne on puudu. Kui teenusepakkuja ühendus töötab, kuid juhtmega porte jääb väheks, on sobivam kommutaator. Kui probleem asub kindlas ruumis ja sinna saab vedada võrgukaabli, on pääsupunkt enamasti selgem lahendus kui juhtmevaba laiendaja. Kui kogu kodu vajab ühtlasemat levi ja kaablite vedamine on keeruline, võib kaaluda mitme sõlmega võrgusüsteemi.

Võrguseadme valikul määravad rohkem kasutuskoht, ühenduste arv ja juhtmevabaduse vajadus kui tootja nimetus, ning otsus tehakse live kasiinod tavaliselt seadme asukoha, kaablite paigutuse ja vajaliku leviala põhjal. Samuti tuleb arvestada, kas kõik olulised seadmed kasutavad juhtmega ühendust või sõltuvad juhtmevabast võrgust. Tööarvuti, võrgusalvesti ja lauaarvuti puhul annab kaabel sageli stabiilsema ühenduse kui raadioside.

Oluline erinevus seisneb ka halduses. Lihtne pääsupunkt või kommutaator võib vajada vähem seadistamist, kuid mitme seadme ühine haldus võib olla mugavam suuremas võrgus. Turvalisuse seisukohalt tuleb kasutada tänapäevast juhtmevaba krüptimist, muuta vaikimisi haldusparool ning hoida seadme tarkvara uuendatuna. Nii ei lahendata küll kõiki levi- ja kiirusprobleeme, kuid vähendatakse tarbetuid seadistusriskke ning iga seadme roll jääb võrgus selgelt piiritletuks.